Peaminister Kristen Michal andis Bloomberg Televisionile intervjuu, milles kinnitas: “Me toetame Ukraina liikmesust Euroopa Liidus, sest ausalt öeldes pole muud teed.” Sõnastus on Eesti poliitilisele juhile iseloomulik, selge, kuid mitte agressiivne. Seisukoht on Eesti välispoliitikas järjepidev alates 2022. aasta veebruarist. Küsimus on, kui laia ja sügava arutelu see Euroopa Liidus tegelikult käivitab.

Mis on faktid. Ukraina kandidaatriigi staatus anti 2022. aasta juunis. Läbirääkimisprotsess on kestnud alates 2023. aastast. Hetkel on Ukraina ametlikult 6-ga 35-st läbirääkimispeatükist avatud. Iga peatüki avamine eeldab üksmeelt kõigi liikmesriikide seas. Ungari on olnud korduvalt blokiga. Slovakkia mõnedes aspektides samuti. Saksamaa ja Prantsusmaa on teinud sõnaliselt tugevaid avaldusi, kuid aeglustanud mõne praktilise otsuse.

Michali seisukoht on rasvane kastis ääreriik, mis piirneb Venemaaga, ja millel on kõige selgem, hiljemate kogemuste põhjal, huvi tugeva, stabiilse, NATO-orientatsiooniga Ukraina vastu. See pole sentimentaalne. See on strateegiline.

Mis on raskused. Ukraina EL-liikmesus toob kaasa mitmeid konkreetseid väljakutseid, mida ignoreerida pole aus:

  1. Põllumajandustoetused. Ukraina on Euroopa üks suurimaid põllumajandusriike. Kui ta saab liituda EL-i ühise põllumajanduspoliitikaga, siis EL-i eelarvekoormus muutub oluliselt. See pole tehniline küsimus, see on tegelik rahapaja arv, mida nii Prantsusmaa kui Poola peavad arvestama.

  2. Tööjõuturu dünaamika. 40 miljoni elanikuga Ukraina tooks Euroopa ühisturule miljonid uusi töötajaid. See on pikaajaline kasu, aga lühiajaliselt murettekitav mõnes sektoris, mis juba kannatab strukturaalsete muutuste all.

  3. Korruptsiooni- ja riigipidamise küsimused. Ukraina on teinud reforme, aga reformid ei ole veel täis Euroopa standardi kõrgusel. See ei ole süüdistus, see on realism. Iga lennukaja liitumine EL-iga nõuab seda.

  4. Venemaa reaktsioon. Moskva ei aktsepteeri Ukraina EL-liikmesust poliitiliselt. Seda võib lugeda kaudse ähvardusena, aga ka sellena, et EL-liikmesuse protsess kattub Ukraina sõjaga Venemaaga. Need kaks asja pole eraldatavad.

Mida välisväljaanded räägivad. Financial Times kajastab Michali sõnu NATO idatiiva seisukohana, mis saab toetust Põhjamaades ja Balti riikides, aga vähem otsest tuge Lääne-Euroopas. Bloomberg rõhutab majanduslikku perspektiivi, kui Ukraina on aastas EL-is, siis majanduslik reaal muutub kogu Ida-Euroopa jaoks. Politico Europe kirjutab, et Ungari on süstemaatiliselt blokeerinud kiirenemise. Kyiv Independent tsiteerib Michal intervjuud soojalt.

Mis on VabaMaa seisukoht. Michali sõnad on põhimõttelised ja õiged. Muud teed tõesti ei ole, Euroopa julgeolekuarhitektuur, mis jätab Ukraina “halliks tsooniks” EL-i ja Venemaa vahele, on ebastabiilsuse paik alaliselt. See pole ainult moraalne argument. See on strateegiline loogika.

Samal ajal peab aus debatt tunnustama raskusi. Ukraina EL-liikmesus ei saa olema lihtne, kiire ega odav. Toetada Ukraina liikmesust, aga ignoreerida reformiülesandeid, oleks ebausaldusväärne. Balti riigid teavad seda omast käest, meie kümneaastane ettevalmistusprotsess oli karm, kuid vajalik.

Mida peaks järgmisest 12 kuust vaatama. Esiteks, kas Eesti välispoliitika suudab hoida EL-iga tempo üleval, mitte lasta protsessil aeglustada Ungari blokkidest. Teiseks, kas Euroopa Komisjon suudab ette valmistada realistliku ajakava, mis ei lühenda standardeid, aga mis ei kasuta bürokraatiat poliitilise viivituse tööriistana. Kolmandaks, kas Eesti ettevõtjad ja mõttekojad toovad laudadele praktilist tööd, näiteks Eesti ekspertiis e-riigi ja digivalitsemise valdkonnas on asi, mida Ukraina vajab ja mille abil me saame olla reformiprotsessi sisuline tehniline partner.

Michal rääkis Bloombergiga seisukoha, mis on strateegiliselt õige. Nüüd on vaja, et seda seisukohta hoitaks mitte ainult kõnedes, vaid konkreetses igapäevapoliitikas. Vabadus ei tule iseenesest. Ka liitlase vabadus ei tule iseenesest.