Välisminister Margus Tsahkna andis seekord intervjuu, mis erines paljudest Euroopa pealinnadest tulevast retoorikast. “Me ei näe Venemaad jõude kontsentreerivat ega ühelgi moel sõjaliselt valmistavat NATO või Balti riikide ründeks,” ütles ta, rõhutades, et Moskva majanduslikud raskused on reaalsed ja et Ukraina lahinguväljal pole Venemaa oma strateegilisi eesmärke saavutanud.
Seisukoht on oluline mitte sellepärast, et see oleks üllatus, vaid sellepärast, et see erineb poliitilisest masinavärgist, mis on viimastel kuudel läinud mööda teist rada.
Mis kontekst. President Volodõmõr Zelenski on mitu korda hoiatanud, et Venemaa võib tungida Balti riikidesse, kui Ukrainas jõutakse mingit tüüpi relvarahuni. Mitmed Euroopa kommentaatorid on seda hoiatust korranud sageli ilma täiendava analüüsita. Tsahkna on öelnud, sõnaselgelt ja tuginedes Eesti enda luureteabele, et see hoiatus on, praegusel hetkel, põhjendamatu.
Oluline on, et Tsahkna ei ütle, et Venemaa ohtu pole üldse. Ta ütleb, et Venemaa ei valmista ründeks praegu. Erinevus pole akadeemiline. Strateegia mõõdab riske tõendite põhjal, mitte aknast nähtavate pilvede järgi. Paanika on halb poliitikajuht. Paanika laseb riigikassal kulutada valesse kohta, paanika söödab vastase infooperatsioone ja paanika kurnab rahvast varem kui reaalne sündmus saabub.
Miks see võib olla õige hinnang. Venemaa on kaotanud Ukrainas tohutul määral inim- ja tehnikaressurssi. Avalikud hinnangud varieeruvad, kuid Moskva senise pea kolmeaastase sõja jooksul saavutatud territoriaalne edu ei ole suur, arvestades kantud kulu. Venemaa majandus on sõjaeelarve ümber, kuid Euroopa sanktsioonid, naftahindade reaalsus ja tööturu pinge piiravad kasvupotentsiaali. Liitlastel puudub objektiivne viis näha, kuidas Venemaa suudaks avada teise rinde Baltikumis ilma oma esmast rinnet Ukrainas täielikult kokku keerama.
Samuti on muutunud geograafia. Soome ja Rootsi liitumine NATO-ga tegi Läänemere praktikas NATO sisemere. Venemaa laevastiku liikumisvõime on drastiliselt piiratud. Ja kui varjulaevastikku kasutatakse sanktsioonide murdmiseks, on see tegevus, mis on mõeldud majanduseks, mitte sõjaks.
Mis ei tohiks seda seisukohta muuta leebeks. Tsahkna ütleb, mida näeb praegu. Strateegiline olukord võib muutuda 12 kuu jooksul. Venemaa eliidi kirjutamata raamat on täis üllatusi. Eesti 5,4%-line kaitse-eelarve ei ole vastuolus Tsahkna hinnanguga, see ongi täpselt see poliitika, mis teeb mõistlikuks “praegu ei rünnata” pikaajaliseks reaalsuseks. Tugev kaitse on see, mis muudab kasumi-kahjumi analüüsi vastasele ebasoodsaks.
Mis on tähtis kodus. Eesti valija kuuleb mitmeid hääli: president Zelenski hoiatus, kaitseeksperdid, oma välisminister, Euroopa kolleegid. Vastuoluliste hinnangute ees on kergem panna fookus dramaatilisemale. Tsahkna valib vastupidise tee, ta räägib nii, nagu ka 1918. aasta Vaba Maa tahtis rääkida: fakte tähelepanelikult, rahvas südames, aga pea külmana. See pole nõrkus, see on riigitarkus.
VabaMaa vaade. Me elame ajastul, kus hirm on poliitiline ressurss. Mitmed hääled saavad mõju sellest, et dramatiseerivad ohtu. Eesti välisministeerium, kellel on kõige parem luureinfo piirkonnast, valib rääkida rahulikult. Seda tuleks tunnustada. Eesti julgeolek ei parane sellest, kui teeme ise iga päev oma rahvale paanikat. Eesti julgeolek paraneb sellest, kui meie kaitsevägi, meie liitlased, meie majandus ja meie ühiskond on terved, enesekindlad ja ettevalmistunud. Tsahkna sõnad on kooskõlas selle strateegiaga.