Eesti Kaitseministeerium kinnitab, et kaitsekulud tõusevad 2025. aasta 3,35%-lt 2026. aastal 5,37%-le SKT-st ja püsivad sellel tasemel kuni 2029. aastani. Kokku tähendab see üle 10 miljardi euro kaitsevaldkonnas järgmise nelja aasta jooksul. See on Euroopa mastaabis pretsedent, aga ainult siis, kui kõrvutada seda Lääne-Euroopa riikide viisaastaku-konservatismiga. Balti ja Skandinaavia kontekstis on see juba pea-norm.
Mis on faktid. Eesti ühines 2026. aasta alguses Läti ja Leeduga ühisdeklaratsiooniga, mis lubas kaitsekulude tõstmist vähemalt 5%-le SKT-st. NATO tasandil on sellest saanud uus eesmärk, mida osa liitlasi, iseäranis saksalane ja prantslane, alles hiljuti peab saavutatavaks. Balti riigid on olnud ees rivil, sest nende geograafia ei anna teisi valikuid.
- aasta kaitse-eelarve on 844,5 miljoni euro võrra suurem kui 2025. Esmane kulukoht on Eesti Kaitseväe lahinguvalmiduse moderniseerimine, teine suur rida on Balti kaitseliin, kaevikute, punkrite, vaatluspostide ja tankitõrjetõkete võrgustik, mida kolm riiki ehitavad ühiselt piki idapiiri. Kolmas kasvukoht on õhuseire ja droonitõrje.
Mis sellega kaasneb poliitiliselt. Majandusministeeriumi arvestuse järgi on maksukoormus langemas 36,6%-lt 35,2%-le. See tähendab, et kaitse-eelarve tõus ei tule üldise maksukoormuse tõstmisest, vaid eelarve struktuurimuutustest, osa teenistest võetakse maha, teised asemele. Poliitiliselt tähtsam pool lugu on see, et Reformierakond, Eesti 200 ja SDE on pikalt vaevelnud küsimuse üle, kas kaitse-eelarve tõstmine kannatab sotsiaalsete valdkondade arvelt. Praktiline vastus on: kannatab. Mingit muud viisi pole, eelarve on suletud süsteem.
Küsimus, mida opositsioon peaks esitama, pole “kas kaitsele kulutada rohkem?” vaid “kas me kulutame tõhusalt?”. Seda küsimust esitatakse Eestis vähem, kui peaks. Kaitseministeeriumi hanked on ajalooliselt olnud aeglased, ja iga euro, mis kulub administratsioonile ja bürokraatiale, on euro, mis ei jõua relvastusse, varustusse või lahinguvalmiduses osalemiseni.
Mida välisväljaanded räägivad. Bloomberg ja Politico toovad Eesti välja eeskujuriigina. The Economist on varem kirjutanud, et Balti riigid on “NATO mudelriigid”, mitte sellepärast, et nad kulutavad palju, vaid sellepärast, et nad kulutavad rohkem kui on mugav. See vahe on strateegiliselt tähtis. 5,4% SKT-st pole number, mis mahub muu elu sisse, see on number, mis kujundab ülejäänut. Valitsus tunnistab seda kaudselt, rääkides “julgeoleku ja heaolu” eelarvest. Siiamaani pole need kaks mõistet olnud sünonüümid. Tänapäeva Euroopas ongi, iseäranis riikides, mis piirnevad Venemaaga.
VabaMaa vaade. Kulutada 5,4% SKT-st kaitsele pole paanika. See on arusaam. Eesti eliit on jõudnud selleni, milleni Lääne-Euroopa jõuab aeglaselt: et vabadus maksab püsivalt, mitte ainult kriisiolukordades. Küsimus pole mitte see, kas eelarve on liiga suur. Küsimus on, kas iga euro läheb kohta, kus see tegelikult vastab meie julgeolekuriskile. Kui vastus on “jah”, siis on see raha kõige targem euro, mida Eesti praegu kulutab. Kui vastus on “ei”, siis tuleb eelarvet mitte kärpida, vaid kärpida bürokraatiat selle sees.
Eesti on valinud tee, mida mõtlev inimene peab toetama. Selle tee kulud on tegelikud ja seetõttu tuleb neile kuludele vastata ka halastamatu tõhusus nõudmisega. Vabadus pole tasuta, aga see ei tohi olla ka raisu.