Eesti elektri hulgihind oli 21. aprilli 2026 seisuga 8,8 senti kilovatt-tunni eest. 3. veebruaril, tippjärgsel päeval (kui kogu Balti turg tõmbas 200+ eurot MWh eest), oli see kakskümmend kaks korda kõrgem. Sama riik, sama süsteem, kuus nädalat erinevust.
Selline volatiilsus on turumajanduslik reaalsus. See pole iseenesest märk katastroofist. Aga see on märk midagi muu: süsteemi hapruse kohta, mida poliitiliselt pole selgelt vastu võetud.
Mis juhtus veebruaris. Lühike, intensiivne kulmulise pakasega päev, mis langes kokku tuulevaikusega. Põlevkivijaamad olid osaliselt ilma välja lülitatud hooldusgraafiku järgi. Tulemus: hind hüppas, majapidamised, millel ei olnud fikseeritud lepingut, said šoki. Mida olulisem, tööstus peatus, ettevõtted lükkasid tootmist edasi. Reaalne SKT-mõju ühepäevasel hinnahüppel on hinnangute järgi miljonites eurodes, varjatum ja laialdasem kui keegi ametlik kokku loeb.
Mis juhtus aprillis. Soe kevad, tuult piisavalt, Nord Pooli pakkumine tugev. Hind langes. Keegi ei räägi sellest samamoodi kui veebruaris, sest langev hind on “hea uudis” ja hea uudis ei tekita poliitilist reaktsiooni. See on arusaadav, aga mitte kasulik.
Mida see süsteemi kohta ütleb. Eesti on Nord Pooli turu osa: hind sõltub piirkondlikust pakkumisest ja nõudlusest. Kui põlevkivi taandub (mida ta teeb kliimapoliitika ja majandusloogika tõttu), siis süsteem peab leidma asenduse: tuul, päike, salvestus, tuumaenergia, gaas. Praegu tugineb süsteem suuresti naabrite järelepärimise loogikal. Kui meil pole tuult, ostame Soomest. Kui Soomel pole samuti, ostame Rootsist. Kui kogu regioonil on probleem (veebruar), siis ei ole kuhugi minna.
See tähendab, et Eesti energiajulgeolek sõltub baaskoormuse võimalusest, mida on võimalik garanteerida ilma, et see kõikuks ilmastikuga. Tuul ja päike on kasulikud, aga nad ei sobi baaskoormuseks. Tuumaenergia sobib, salvestuse tehnoloogiad paranevad, aga ei ole tipptasemel, gaasi saab kasutada üleminekuajas. Põlevkivi on taktikaline vara, kuni midagi paremat on ehitatud.
Mis on VabaMaa probleemiga. Eesti poliitiline debatt energiapoliitika üle on sageli lubadus + mure: “Me ehitame rohkem tuult” + “Aga hind võib tõusta”. Need on mõlemad tõsi. Aga tegelik küsimus on nüanseeritum: kui palju stabiilsust oleme valmis tellima ja mis hinnaga?
Stabiilsus maksab. Põlevkivi, millel on kliimaprobleem, oli teatud määral “kindlustuspolis” volatiilsuse vastu. Kui ta ära võtta, ilma et asenduspolitsi oleks paigas, jääb Eesti kodanik (iseäranis vähem jõukas kodanik, kes ei saa fikseeritud lepingut osta) kõikuva hinna osaliseks. See pole õiglane ja pole ka efektiivne.
Küsimus pole selles, kas põlevkivi jätkub igaveseks (ei jätku). Küsimus on selles, kas meie asenduspoliitika on mahajäänud. Tuumaenergia Eestisse? Reeglikiirusel pole see käivitatav enne 2035. aastat. Suurem salvestuse investeering? Võimalik, aga kallis. Gaasi-põhine üleminekuenergia? Eetiliselt vaieldav, geopoliitiliselt riskantne, aga tehniliselt paikapidav.
Mis tuleb järgmisest talvest. 2026.-2027. aasta talv tuleb, nagu iga talv. Kui me ei tee nüüd otsuseid (mitte deklaratsioone, vaid tegelikke investeeringuid), siis oleme veel üks volatiilsuse tsükli raputamise juurde. Turg räägib. Kuulake.
VabaMaa vaade. Turumajandus ei ole jumal. Turumajandus on mehhanism, mis peegeldab süsteemi reaalsust. Kui Eesti elektrihind kõigub sel määral, siis turumajandus räägib meie süsteemist. Süsteem on haruldastes kriitilistes hetkedes liiga habras. Seda pole võimalik parandada riigifirmaga, toetustega või retoorikaga. Seda saab parandada ainult investeeringuga: konkreetsesse tehnoloogiasse, konkreetse rahaga, konkreetse ajakavaga. Michal valitsus räägib energiajulgeolekust. Vaatame, mis rida 2026. aasta riigieelarves tähistab otsuseid, mitte kavatsusi.